Kuidas kõik alguse sai
Oma esimese koera, Alassie, sain ma 18 aastaselt, kui vanemad said aru, et minu soov saada koer on tõsine ja ma suudan tõemeeli koera eest hoolitseda.
Juba enne kutsika kojutoomist olin leidnud kodu lähedalt koertekooli, kus käime siiamaani.
Mäletan hästi seda päeva, kui sõitsin isaga kutsikale järele, sain isegi koolist varem ära tulla. Tundsin ennast maailma kõige õnnelikuma tüdrukuna ja tunnen seda alates sellest hetkest iga päev. Isegi kui vahel on kurb meel, tuleb Alassie minu juurde ja kuigi probleemid ei kao koera vaadates ja paitades, teeb tema kohalolek minu olemise kergemaks ning mul on lihtsam oma muredega taas silmitsi seista.
Kodust lahkudes võtan alati koera endaga kaasa nii palju, kui võimalik. Kui mõni koht ei ole lemmikloomasõbralik, siis tuleb lihtsalt valida uus sihtkoht. Käies kodust väljas koos koeraga tunnen end tervikuna. Varem tundsin alatihti, et midagi on puudu. Tunnen, et Alassie on justkui lisaluu, mida tegelikult keha küljes pole, aga ilma selleta ei saa kohe kuidagi hakkama.
Võistlused ja eksamid
Esimest korda käisime Alassiega võistlustel ,,Keila päeval” 2018, kus osalesime trikivõistlusel ja Keila Kutsika valimisel. Koer oli vaid neljakuune, kuid kuuletus suurepäraselt ja tänu sellele võitsime mõlemad võistlused, olime superõnnelikuid.
Jätkasime varmalt koertekoolis käimist, kus tutvusime KK (kuulekuskoolituse) ja SK (sõnakuulekuse)-ga. Samuti saime maitse suhu RK (rallikuulekus)-st, millega hakkasime põhjalikumalt tegelema 2019. aasta kevadest. Oleme osa võtnud klubisisestest mitteametlikest võistlustest ning oleme käinud ka RK ametlikel eksamitel. http://www.sportkoer.com/prox/doginfo/6730/Milli-Miller-Alexandra/